See võrk on tegutsenud juba 1999. aastast ehk ajast mil
“megabitt” oli kallis ja naabrivõrgundus siinmail veel
suht noor.
Alguses oli see võrk puhtalt
“tänavavõrk”
- võrgukaabel, trossile kinnitatult, jooksmas mööda
puid ja põõsaid. Algselt paigaldatud kaabel oli kõige
tavalisem jäik CAT5 kaabel ning võimaliku
äikesekahjustuse vähendamiseks sai iga kaablijupi mõlemasse
otsa APC ProtectNET CAT5 ülepingekaitse. Sedasi paigaldades on
kaabli eluiga keskeltläbi 2 aastat, sest kaabli
hõõrdumine
okste jms. vastu lõhub selle väga kergesti. Niipalju ka
teistele soovituseks, et plastikkattega tross on lihtsalt pesunöör
ning ei kõlba antenni püstitamiseks ega ka kaabli
riputamiseks. Häda on nimelt selles, et tegemist on tavalise
terastrossiga ning plastiku riknemisel “mädaneb” tross õige
kärmelt ning jäänustest saab lihtsalt lisaraskus
võrgukaabli küljes.
Umbes aasta möödudes sain 3 2,4 GHz raadiosilda (Aironet BR2000) millest 2 läks kliendiseadmeteks ning 1 keskpunkti (kliendiseadmete kaugus keskpunktist ~1 km). Ühendus toimis hästi (max. kiirus 1,4 Mbit/s), aga pärast aastat kasutamist asendasin need 2 Mbit/s raadiosillad juba 11 Mbit/s seadmetega (Cisco AP342 ja PC-ruuterid). Raadiovõrguga paralleelselt laienes ka “kaablivõrk” ning see jõudis juba otsapidi ka naabertänavasse.
2001/2002.a. paigaldasin ühe AP ka valda (kaugus ~2 km), esialgu oli see Cisco BSE340, aga hiljem Cisco AP342. Üks lahendus olnuks paigaldada 2 raadiosilda, aga odavam oli see raadiolink teha ühe AP ja PC-ruuterisse paigaldatud raadiokaardiga.
Võrgu keskpunktis oleva AP külge ühendasin veel 600 m, 500 m ja 400 m raadiolingid (600 m raadiolingil puudub otsenähtavus ning 400 m raadiolingi otsenähtavus on osaliselt häiritud). Kuna selle 600 m kaugusel ühendatud kliendi läheduses oli veel huvilisi, siis sai proovitud sinna repeater reziimis Cisco AP342. See variant toimis kõigest paar kuud, mil ühenduse kvaliteet langes järsult. Selle põhjuseks peale otsenähtavuse puudumise (antenni suunale jääb üks suur kuusk ning veidike kaugemal on suuri puid hulgi) on arvatavasti ka asjaolu, et see ei ole ainuke ümbruskonnas 2,4 GHz sagedusalas toimiv võrk.
Edasine raadiovõrgu kasv saabus alles odavate
(kliendi)seadmete laiema levikuga (Linksys WRT54G/WET11/WET54G).
Linksys'i seadmetega tegelemisest saadud kogemusest väidan, et
WET11 on parem kui WET54G, aga mürarikkas keskkonnas ei tööta
neist kumbki tõrgeteta kuigi kaua ja UPS on hädavajalik
(PS: see kehtib ka kõigi switch'ide kohta sõltumata
tootjast - ilma UPS'ita jooksevad need lihtsalt kokku).
Kujunenud
käitumiskava on lihtne - paned WET'i üles, kui jääb
tööle, siis korras, aga kui pärast paari vahetamist
ikka ei tööta, siis paned Cisco purgi. Ajapikku on pikemate
(>600 m) ja otsenähtavuseta linkide tegemiseks tulnud
paratamatult kasutada mitte Linksys'i seadmeid.
PS: Osa jamadest
WET11'e ja WET54G'ga tuleneb ka sellest, et soft on lihtsalt
kööbakas. Näiteks neil ei saa fikseerida raadioliidese
edastuskiirust, fikseerid küll selle, aga APst vaatad, et raip
käib ikka suvalise kiirusega tillat-töllat külge-maha...
2002. aastal vahetasin Internetiühenduse pakkujat ning kasutusele tuli veel üks 11 Mbit/s raadiolink ISP suunal. 2004. aasta kevadeks oli see variant, aga end ammendanud, sest üldiste 2,4 GHz hädade süvenemisel ei piisanud isegi Cisco WGB342'st selle raadiolingi talutava läbilaske saavutamiseks - nüüd on välisühendus 5 GHz sagedusala seadmetega (Proxim Tsunami MP.11a). Kuna senises ruuteri asukohas puudus otsenähtavus ISP'ga, vahetasin ka välisühenduse asukohta ning ruuteri enese ja ISP vastuvõtuseadmed viisin valda ning sildasin (selleks oli WET11) vallas oleva võrgu linnas oleva võrguga. Ühendus töötas ilusasti, aga miskipärast ei olnud enam võimalik “pingida” linnavõrgus olevate WRT54G taguseid arvuteid - ruutimine oli korras, aga ei midagi... Kahtlused Linksys'i funktsionaalsuses leidsid kinnitust pärast WET11 asendamist Cisco BR342'ga, sest “pingimine” hakkas tööle. Paistab sedamoodi, et WET11 sobib siiski vaid kliendiseadmeks...
2004. aasta kevadeni oli võrk ainult sellest teadjaile, aga pärast üleminekut Linux'i ruuterilt Netscreen NS-5GT'le võtsin kasutusele ka DHCP ning võrk on nüüd avatud möödujaile. “Omade” kiirusi ei piirata (*), aga “tundmatute tegelaste” kiirus on (summaarselt iga ruuteri kohta) 64 kbit/s - saab meili lugeda või natuke veebi näppida (a'la sotsiaalinternet), aga see on enam-vähem ka kõik.
Senine võrk on kujunenud vastavalt kasutajate lisandumisele ning sedasi jääb see ka edaspidi. Sellisest arengust tulenevalt on võrk väga hajutatud (vaata joonist) ning see omakorda on loonud olukorra, et võrgu piirkonda jääb järjest kasvav hulk muid 2,4 GHz võrke või muidu “häirijaid” samas sagedusalas. Olukorra leevendamiseks olen loobunud pikkade raadiolinke tegemisest ning selle asemel olen teinud kohalikke levialasid. Selliselt tehes on sageduste kasutus arvuliselt küll suurem, aga ühe kindla kanali koormus on madalam (saatja võimsust saab vähendada, sest kasutajad on lähemal ning kasutajaid on iga AP kohta ka vähem + igale saatjale saab valida ka antud kohas sobivaima sageduse). Seni on olnud sellest käitumisest kasu, aga mida aeg edasi, seda selgemalt avalduvad hädad “Cisco BR352 (1)” levialaga (see leviala on selle võrgu esimene leviala ning sinna ühenduvad seadmed asuvad üle terve linna). Olulisemaks hädade põhjuseks (otsenähtavuse puudumine on siin oluline lisafaktor) pean ma siiski seda, et 2,4 GHz sagedusala 11 (sõltuvalt seadmest ka 13) kanalit on suuremas osas juba hõivatud ning kuna ülekatteta on neist vaid 3 kanalit, siis häireid on tegelikult kõikides kanalites. Lihtsaim rakendatav vastumeede on seni olnud kanali vahetus, aga see jääb ikkagi ainult ajutiseks lahenduseks, sest lõpuks saabub päev mil müra tase tõuseb kõigil kanalitel selliseks, et selle leviala piires ei ole ühtegi kanalit, mis leviala piires pakuks kõigile kliendiseadmetele talutavat kvaliteeti.
Paratamatult tuleb olemasolevaid levialasid muutma hakata. Kas teha eraldi lingid kaugematele punktidele või vahetada hoopiski sagedusala (5 GHz) on veel lahtine. Võimalike variantide vaagimisel tuleb meeles pidada, et eraldi linkide tegemisel tuleb paratamatult paigaldada palju “kola” ühte kohta ning avaldub nähtus, et need seadmed hakkavad häirima teineteist (isegi saatjate seadistamisel ülekatteta kanalitele). Teatud tingimustel võib see häiring väga suureks kasvada ja kasu asemel toob selline muudatus ikkagi vaid kahju. Sagedusala vahetus 5 GHz peale aitaks (vähemasti esialgu) pääseda 2,4 GHz valitsevast mürafoonist, sest kellelgi teisel ei ole 5 GHz sagedusala seadmeid, aga 5 GHz sagedusala seadmetega on see väike probleem, et ei leidu naabrivõrgutajale sobivaid seadmeid – seadmete valik on piiratud ning seegi, mis saada, on kallis (~30K EEK kulutamine iga lingi jaoks ei tule kõne allagi!). Eks näis, mis edaspidi saama hakkab...
Juuni 2005.a.:Loodetavasti on eeskuju nakkav ning neid naabrivõrke tuleb mujalegi järjest juurde.